Kuulates seda laulu, tuleb isiklikult kõige esimesena meelde Tallinnas toimunud RHCP kontsert, kus täpselt selle loo ajal tibutas vihma ja sai tantsitud, pea taeva poole, rütm südames ning suu kaasa laulmas..
Mainiksin ka ära, et live'is on laulja hääl ja kõik samasugune, nagu muidu, ainult et paljupalju võimsam, energilisem ja mõnusam..üldjoontes sama, niiet halba üllatust ei tulnud, ainult hea.
Pööran tähelepanu laulus just nendele hetkedele :
00.38-00.48 ( nagu plekkpurki kõlistaks vastu aiaposte või mööda maanteed, selline mõnusalt melanhooniline ja sobitub osavalt loosse)
03.52-04.20 (Anthony teeb vingeid häälitsusi, need pole just otseselt sõnad, pigem nagu eesti keelsetes lauludes on la-la-la, teeb tema selles laulus rohkem ameerikalikumat varianti leelotamisest)
Plekkpurgi häält kostub alates umbes-täpselt 04.00 kuni lõpuni välja, justkui noor mässaja Maggie longiks mööda kruusateed minema, vihmapilv kannul ja plekkpurk kolisemas ta jalge ees..
Kõige lõpuks tuletab nimi Maggie meelde Simpsonite perekonna kõige väiksemat võsukest, ning ehk saakski temast suureks saades selle laulu inspiratsiooniallikas.
